Johannesburg 2005

Jo(hannes)burg 2006

2006-08-05T13:22:00.000-07:00

Seiklus jätkub :) Osalt uute osalt vanade tegijatega.Võib-olla nüüd küll rohkem koduperenaise Liisi sule läbi. Lähemalt siis saab lugeda sellelt aadressilt:
http://ausimeelis.spaces.msn.com
Edu Meelisele-Liisile seal põneval maal.

Kokkuvõte

2005-06-19T23:15:00.000-07:00

Kuna ajutised joburglased on nüüdseks kodumaale naasnud, on lõpp ka sellel lool. Kokkuvõtlikult öeldes oli LAVi perioodi näol tegu väga positiiivse kogemusega. Kahtlemata on sellel riigil palju probleeme, kuid mõned neist on muu maailma meedias selgelt ülevõimendatud.
Loodetavasti aitas see veebipäevik lugejal veidi aimu saada LAV-st kui elamiskõlblikust kohast - riigist mida tasub külastada.

Päevauudised

2005-06-17T12:20:00.000-07:00

Ajaleht The Star toob kolmandal leheküljel ära loo mõnede Real Madridi jalgpallurite külaskäigust LAV-i. Figo ja Ronaldo toodi siia mingi kohaliku autospordi ürituse promomise jaoks. Ajalehes on väga lahe pilt kuidas Nelson Mandela vahetab jalgpalluritega särke. Ehk siis Figo ja Ronaldo said selga särgi numbriga 46664, mida kandis Mandela oma vangistuse ajal ja Nelson sai pallurite allkirjadega särgid. Samal leheküljel on ära toodud ka riigi presidendi Thabo Mbeki kõne Youth Day puhul. Ta rääkis et valitsus teeb suuri pingutusi et kõigis maakoolideski oleks elekter ja voolav vesi. Ja et noori ei tohiks jätta ülikoolist kõrvale seepärast et nad vaesest perest pärit on. Kuid kõige tähtsam lause ütles et õpetamise ja õpetajate kvaliteeti tuleb tõsta. Tsitaat: “It means that teachers must not come to school drunk and mail teachers must not abuse female pupils.”

16. juuni - Youth Day

2005-06-16T23:04:00.000-07:00

Täna on siin maal riigipüha ja vaba päev. Põhjuseks üleaafrikaline Youth Day, mis seekord on pühendatud orbudele. Seda päeva tähistatakse juba viimased 10 aastat ja algne põhjus oli 16. juuni 1976 toimunud tudengite ülestõus Sowetos. Mässulised mustanahalised tudengid protestisid siis apartheidi reziimi vastu ja nõudsid paremat haridust. Kuid see mäss suruti maha pisargaasi ja automaaditulega.
Mõned inimesed, nii ~14000, tähistasid seda päeva ultramaratoni jooksuga LAV-i idarannikul. Ehk siis peeti järjekorras 80.-s Comrades maraton pikkusega 89 km. Start kell 5:50 Pietermaritzburgis, ja finish pandi lukku kell 17:30 Durbanis. Võitjaks seekord oli kohalik mees Sipho Ngomane ajaga 5:27. Teine koht läks Venemaa kodanikule. Kogu naiste esikolmik oli kõik Venemaalt! Kaasaelajad said oma tuttavate osavõtjate edenemist läbi vaheajapunktide jälgida interneti või SMS teenuse abil. Täpselt nagu Vasaloppetilgi. Loodetavasti saab üks kord ka Tartu Suusamaratonil selline teenus toimima.. :)

Lesoto – kuningriik vabariigi sees

2005-06-15T15:15:00.000-07:00

LAVi keskel asuv Lesoto on totaalselt teistmoodi riik kui LAV ise. Lesoto on Eestist kolmandikku võrra väiksem pindalalt ja samavõrra suurem rahvaarvult. Märksõnad oleks: väga mägine maa ja väga sõbralik rahvas. Riiki sisenemiseks EU kodanikud üldjuhul viisat taotlema ei pea. Meie siiski lasime igaks juhuks enne reisi Pretooria konsulaadis viisa templi endale passi lüüa. Johannesburgist Lesoto piirini on ~3 h autosõitu.
Lesoto sees tuleb arvestada, et sõitmine võtab aega – eriti väga mägises idapiirkonnas, kus sõitsime korduvalt rohkem kui 3km merepinnast kõrgemal. Mägiteed on lihtsalt võrratud – serpentiinide rägastik. Teed üllatavalt head, kenasti joonitud, valdavalt on piirded kuristikke äärtel olemas ja isegi helkurnaelad tee keskel. Mõnes kohas esineb kusagilt kõrgelt alla langenud kivikamakaid teel. Peamised teed on korda tehtud viimasel ajal seoses riigi keskel asuva suure hüdroelektrijaama ehituse projektiga (Katze dam?). Päris üleval mägedes, kus temperatuurid tihti alla nulli, on siiski teekate auklikum. Palju on ka kruusateid, millest suurem osa on kaardil tähistatud kui 4x4 masinatele mõeldud teed. Meie tegime kõrvalepõike külateedele, mida mööda polnud ühelgi kaardil, kui nad oleks siis, ehk extreme 4by4 tähistusega : )

Lesoto rahvas elab väga ehedal kujul. Elavad ümmargustes rookatustega kivihüttides, peavad põldu ja karjatavad lambaid, kitsi ja kõhnu lehmi (suured lehmad ei suudaks ju mägedes turnida). “Kihutavad” ringi eeslite seljas ja härjavankritel. Lambavillast tehakse tekke, mida kannavad seljas pea kõik inimesed. Sest mägedes on külm, talvel s.t. praegu võib olla öösiti kuni -20 C ja kevade poole (august-sepember) on ka lumesajud tavalised. Valdav enamus sajust tuleb suvel äikesetormide näol. Peateede ääres elavad lapsed on õppinud turistidelt kommi(raha) manguma – ikka patsutavad kõhtu ja siis sirutavad peokese ette. Mujal aga vaadatakse võõraid lihtsalt suurisilmi, lehvitatakse ja ollakse lihtsalt sõbralikud igal pool.
Lesotos asub üks Aafrika vingemaid mäesuusakeskusi. Oxbow kandis saab suusatada tavaliselt juuni kuni sept. Talve alguses on ainult üks nõlv kunstlumega kaetud, vasta kevadet kui sajud tulevad, saab igalt poolt alla tulla – ole aga mees ja roni ülesse : )
Lesoto rahaühik on loti. Kuna ta on LAVi randiga 1=1 siis käibib ka rand. Sama lugu on ka Svaasimaa rahaga. Lesoto pealinn on Maseru. Meie sinna too nädalavahetus ei plaaninudki jõuda ja ega suurt millesti ilma ka ei jäänud. Teiste sõnul pidi Maseru suhteliselt küla olema võrreldes LAVi linnadega. Küll aga jalutasime Butha-Buthe linnas ja lahkusime riigist Maputsoe kaudu. Lesoto kohanimed on väga originaalsed, mida ei saa öelda LAVi kohta. Tagasiteel Joburgi jäid teele Pethelem, Senekal, Kroonstad. Samas piirkonnas olid veel Parys, Virginia, Newcastle...

Uued vanad autod

2005-06-10T15:31:00.000-07:00

Vaatamata sellele, et olen juba palju kirjutanud liiklusest ja autodest, teen ma seda veelkord. Nimelt toodetakse siin riigis ikka veel mõningaid mudeleid, mis isegi eestis loetakse autoajalooks. Kui 1974 aastal tutvustati maailmale VW Golf 1 nimelist massinat, poleks keegi uskunud, et neid toodetakse ka rohkem kui 30 aastat hiljem. Aga see on nii. Lubage tutvustada – VW Chico ehk City Golf ehk Golf 1. Minul on testsõidud õnnelikult seljataga ja edastan oma muljed.

Kuigi kõik autorendifirmad omavad suuremal hulgal neid masinaid, ei olnud sugugi lihtne mul enda valdusse paariks päevaks Chicot saada. Esimene katse oli Bloemfonteini linnas paaripäevases lähetuses olles. Meie projektiassistent ei suutnud kuidagi aru saada miks eesti poiss tahab tingimata kõige odavamat rendiautot. Lõpuks sain oma tahtmise läbi surutud, aga... kohapeal selgus, et Hertzil ei olnud hetkel ühtki isendit käepärast ja mulle anti Chrysler Voyager.. automaatkastiga.. Kahtlemata on too 7-kohaline pisibuss oma V6 mootori, muude vidinate ja ülivaikse salongiga väga mugav kruiseerimisvahend, aga linnavahel täielik põrgu, hea et parkimisel neegripoisid siin assisteerivad : )
Teine katse oli Port Elizabethi väisades, siin sain ma oma Golf 1 lõpuks kätte. Isend oli valge, ja enne mind 9000km läbinud. Oh üllatust - Chicosse oli mingil moel Skoda Fabia armatuurlaud sisse mugandatud. Rohkem üllatusi polnud, pigem nostalgia. Uksi avan võtmega, külmkäivitamisel tooreklapp välja, rooli- ja pidurivõimendit pole, rääkimata ABS-st. Salongiventilaator krigises õudsalt. Gaasipedaal on nagu suures bussis, sidur käib alla raskelt ja teinekord taban end jalaga kontrollimast, kas ta ka täiesti üles tagasi tuli. Auto on ülikerge ja õhuke. Turvatestil saaks kindla nulli.. Kuid kergus teeb kiireks, 1.4 mootor kiirendab sajani 10.5 ja 1.6 nii 9 sekundiga. Mürarikas, aga mitte midagi hullu. Kannatab ka kiirteel kimada. Pigem tegi meelehärmi käigukasti lülituste raskus ja ebatäpsus. Aga see oli vist konkreetse isendi viga.
Igal juhul on auto siinsete kohalike seas jätkuvalt populaarne, laialdaselt kasutatav ka turvafirmade ja politsei poolt. Endalgi võiks kodu olla, talvisteks jääraja sõitudeks.. Olgu või parempoolse rooliga : )
Veel üks huvitav masin käis minu tagumiku alt läbi – Toyota Tazz. Tegu on umbes 80-te alguse Toyota Corollaga, mida saab siin täiesti uuest peast osta. Seetõttu on ta tehniliselt poolelt vaadatuna Golf1-st veidi kaasaegsem v.a. armatuurlaud : ) Tazzil pole tahhomeetrit ega kella ega pööretepiirajat. Vajuta nii palju kui julged.. Mina teise käiguga üle 120 ei julenud – pärast lähebki lõhki : ) No ja kõigil siinsetel toyotadel on suunatule lüliti viidud roolisamba paremale küljele ehk siis tavaliselt enne kurvi viibutasin ma hoopis kojamehi.

Peldikukultuurist

2005-06-05T11:00:00.000-07:00

Meeste poolel on igal pool palju pissuaare, nii lühikestele kui pikkadele : ) Kaubamajades vana hea rennisüsteem. Kusjuures renni ees on selline kõrge aste. Nagu selgus tuleb sinna peale ronida, mitte kaugelt juga juhtida.. Ericssoni kontori peldikutes pole potil loputuskasti. Tuleb lihtsalt keerata kangi (ma mõtlen selle all hoovale vajutamist) ja siis tuleb hirmsa survega kuskilt vesi. Kipub pritsima. Silt seinal ütleb: give a proper flush or two! Mobiilside operaatori MTN kontoris töötab eriti multikultuurne seltskond, seepärast on üks box peldikus lihtsalt auk-põrandas-stiilis. Kerge portselanist kõrgendus ikka on ümber augu. Selles ruumis käivad halattide ja tübeteikadega mehed. MTN-i WC seinal on ka HIV prevention kast, mis on täis kondoome ja mis ei saa kunagi tühjaks. Väidetavalt pidi samasugune sama sisuga kast olema ka naiste poolel.

Kohalikud lehed kirjutavad

2005-06-01T15:07:00.000-07:00

Suitsetamine on hakanud levima siinsete teismeliste seas. Kuni 9 % põhikooli lõpuklassi õpilastest teeb vähemalt ühe sigareti päevas. Suitsetavate noorte osakaal on tõusnud just viimastel aastatel – paratamatu kaasnähtus üleüldise heaolu kasvuga. Teine kaasnähtus on mobiiltelefonid laste käes. Et segavad tundi ja põhjustavad õpetajatel peavalu sellega. Samuti eksamipettused telefoni abil tõusnud päevakorda.. Ja tsiteerides üht pedagoogi – SMS-s encouraging pupils to use type of english language which is horrible and unacceptable : )
Durbani linn aga kaalub tõsimeeli punaste laternate rajooni rajamist, et veidikene ohjeldada lokkavat tänavaprostitutsiooni. Vaja ju 2010 siin maal toimuvaks jalgpalli MM-ks kõrgetasemelist teenust pakkuda turistidele/fännidele..

Infot autopededele

2005-05-27T13:42:00.000-07:00

Kerge ülevaade sõidukite liigilisest jaotusest Johannesburgis. Tänavapildis domineerivad VW, BMW, Mercedes, Audi, Alfa Romeo, Volvo, Toyota. Neist esimest toodetakse kohapeal ja minugi kasutada on tagumikuga Polo ehk siis sedaan Made in RSA for RSA. Aga erinevalt Eestist, suuri sõiduautosid on vähe! Pigem väiksed/keskmised, täisvarustuses ja võimsaima saadaoleva mootoriga. Olen näinud liikvel vaid mõnda suurt BMW-d ja Volvot ja ühe korra trehvanud A8-t! Küll aga jagub Mini Coopereid, 100-nda seeria BMW-sid. Ja kõik Volvod on vähemalt T5 mootoriga... Samuti on küllaltki populaarsed võimsad diiselmootorid sõiduautodel. Ja see on hea valik, kuna kõrgus merepinnast ja mägised teed nõuavad hea momendiga mootorit. Kord päevas satub foori taga minu kõrvale mõni MB C55 AMG (kui sa sellest viimasest numbri/tähekombinatsioonist aru said, siis palju õnne – kuulud autopedede hulka :) Igasugused Porched käivad siin samuti rahvaautode nimistusse..
Foori nimetatakse siin muide robotiks.

Maastureid on siin palju nagu Eestiski, kuid suurem osakaal on Pick-up tüüpi kastikatel.
Linnamaastureid vähe, needki valdavalt X3, Freelander ja X-Trailile tehakse kõva kampaaniat. Kütus on tanklates ainult oktaanarvuga 93, pliivaba ja mitte. Hind hetkel igal pool 5.22 randi per liiter (1 Rand= 2EEK). Kuid juba on teada et 1.-st juunist valitsuse! otsusega saab hind olema 4.98 liitri eest sisemaal ja rannikul paar senti odavam.
Tanklas autost väljuma ei pea - must mees laseb paagi täis, puhastab aknad, ulatad talle raha ja ta toob tsheki. Viisakas on temalegi paar randi jätta.

Pidu meie tänavas

2005-05-23T10:08:00.000-07:00

Reedel oli meil järjekordne team-building üritus : ). Juba nädalaalgusest liikus kumu et Mohsen, meie iraani päritolu naaber kolmandast majast, korraldab väikse grilliõhtu. Tegelikkuses läks “natuke” peoks.. varaste hommikutundideni. Kohale tulid pea kõik meie projektiga seotud /// inimesed – raadioplaneerijad/system tuning/roll-out/fieldsupport + mõned inimesed kõrvalt kaa. See tähendab ~ 35 inimest ja .. 18 rahvust. Kõik maailmajaod esindatud! Igal juhul loob taoline multiseltskond ja rahvaste paabel maruhea õhkkonna. Nii me siis rokkisime ladina-pärsia kallakuga lahedate vaibide saatel : )
Esindatud oli eesti, rootsi, norra, saksamaa, ungari, sloveenia, itaalia, prantsusmaa, hispaania, iirimaa, zambia, lav, kolumbia, brasiilia, mehhiko, vene, iraan, india. Sai vist kõik. And finally, twelve points goes to .. host-country Iran, this time : )

Killukesi siit ja sealt.

2005-05-20T16:57:00.000-07:00

Iga kolmas surm LAV-s on põhjustatud HIV-st.

Ligi 50% siinsetest juhilubadest on omandatud ebaseaduslikult. Ehk siis ametnikele altkäemakse makstes. Juhiloal muide ka sõrmejälg prinditud.

Iga päev laekub Jo(hannes)burgi linnakassase ~500 000 EEKi kiiruse ületamise eest määratud trahvide näol. 80% trahvinõuete aluseks on automaatse kaamera poolt tehtud fotosüüdistus.

Joburgi lennuväljal otse lennuradade vahel kasvatatakse/peetakse lambakoeri. Nende ülesandeks on peletatada linde, et nood pesitsema seal ei asuks. Eelkõige hadidaa nimeline linnuke on lennukitele ohuks. Too on nagu suur vares, ainult hääl on valjem ja peenem ning nokk pikem.

Põllud on ringikujulised, vahel sektorite kaupa eri viljad. Kuni 500 meetrise läbimõõduga. Väga ilus mäe otsast või lennukist vaadata. Taolise kuju põhjuseks automaatne motoriseeritud kastmissüsteem, mis ringiratast ümber telje tiirutab.

Turvalisusest ja turvamisest

2005-05-17T18:37:00.000-07:00

Written by M.A.

Kirjutan sellest, kuidas turvamine siin käib.

Natuke meenutab asi Tiskret - igal arvestataval asumil/ettevõttel on ümber aed ja väravast saab sisse ainult tänu sellele, et turvamees poomi üles tõstab. Samas on pea iga maja ümbritseva aia või müüri peal silt, mis hoiatab, et teisel pool aeda on “Armed response”.

Minu töökoha juurde pääsemiseks tuleb läbida kadalipp nagu lennujaamas. Mõnes mõttes isegi hullem. Majja sisenedes tuleb oma kotid lasta läbi masinate, mis sinu koti sisse vaatavad. Küüneviile ei võeta just ära, kuid fotoaparaadid ja “fire arms” tuleb ära anda. Tuleb deklareerida oma arvuti ja telefonid kui neid on rohkem kui 1. Väljumisel valgustatakse jällegi kõik kotid läbi : ). Kontrollitakse telefoni IMEI ja arvuti seerianumbri vastavust propuskil olevaga.. Turvameetmed tunduvad küll tugevad olema, kuid see ei takista täie tõsidusega reageerimast väiksele pommiähvardusele.

Kell oli vist pea kuus, kui üldisest valjuhääldi süsteemist hakkas mingit juttu tulema. Kuna mina olin just skypemas Eestiga, siis läks kogu see jutt minu kõrvadest mööda. Mis aga ei saanud kõrvadest mööda minna oli sagimine ja sumin, mis peale seda algas. Natuke pärimist ja selgus, et tegemist on pommiähvardusega. Vajutasin siis arvutil kiiresti “Power” nuppu ja viskasin oma asjad kotti ja läinud ma olingi. Mis mind pisut kummastas, oli selline stoiline tasakaalukus ja rutiin inimeste käitumises. Nagu oleks selliseid asju juhtunud ka varasemal ajal. Ehk ongi, kuid seda enne meie ajaarvamist. Üllatav kui palju (sadu) inimesi oli veel õhtul kontoris.

Majast läbi avariiväljapääsu väljudes liikusime parkmisplatsi poole, sest sinna läksid kõik inimesed. Arvasime, et nagunii võtab maja läbiotsimine päris palju aega, et mis me siin ikka ootame, aga... kedagi ei lastud territooriumilt välja. Parkla tagumises otsas oli assembly point, mida iganes sellega mõeldi. Peale mõningast ootamist hakkas midagi juhtuma. Nimelt toodi kusagilt välja nimekirjad, kus olid kõik inimesed kirjas, kes majas viibisid. Nendest nimekirjadest, mis kaootliselt rahva sees ringi liikusid tuli leida enda nimi ja selle ette linnuke teha. Lisaks oli majas veel külalisi, keda ei leidunud kusagil nimekirjas. Nemad pidid ennast paberite teisele küljele kirja panema.
Koerad ja politseinikud tegutsesid 1.5 h, peale seda lubati inimestel naasta tööle või lahkuda territooriumilt. Nagu selgus oli keegi mobiilifirma MTN-i üldnumbrile helistades pillanud väljendi “majas on pomm” ja sellest piisas, et evakueerida kõik MTN-i kontorid üle riigi..

Kuidas mind türmi lubati viia :)

2005-05-13T20:08:00.000-07:00

Täna oli mul kokkupuude kohaliku liikluspolitseiga. Olin just ristmikul lõpetamas hoogsat vasakpööret (see on siin see lihtsam pööre), kui mind paluti teeveerde tõmmata. Ka üks pisiBMW 120 oli juba seal uurimise all. Kuna ma olin kõiki reegleid järginud, siis ma tundsin end enesekindlalt, et küllap rutiinne kontroll. Hetkeks küll kripeldas, et paar ristmikku tagasi olin tugevalt roosa fooritulega läbi lipsanud, kuid see on siin normaalne kuna vilkuvat rohelist pole. Politseinik, kes minuga tegeles oli korpulentne mustanahaline daame, kahe kuldhambaga. Ikka how-do-you-do ja näita lube ja ohhooo mis riik see on? : ) Ja siis äkki : Miks sa sõiduajal telefoniga rääkisid? Aga ma ju ei rääkinud! Tema ikka nägi päris kindlast, et mis ma siin sogan!
Ma ei teadnud, kus mu telefon sel hetkelgi isegi oli (lõpuks leidsin taskust) ning ajasin ikka oma tõest juttu.. Selle peale öeldi et kuna ma salgan tuleb mind jaoskonda viia! Ja ta õõtsutas oma suurt keret nii et rinna peal kabuuris olev püstol eriti minu näo ligi jõudis. Nüüd oli minu meel juba sama must kui too politseinik isegi. Hakka või süüd omaks võtma... Kabuuriga tädi küsis minu passi, mida mul kaasas ei olnud ja seejärel eriti ülbe häälega juhilubade tõlget, kuna tema ei saa neilt mitte halligi aru. Tõlge on õnneks eesti lubade tagaküljel olemas.
Nüüd julgesin mina küsida, et on teil fotot minu rikkumise kohta ja näitasin, et minu telefoniga pole viimase poole tunni jooksul kõneldud. Selle peale tädi tõmbus vähe tagasi ja ütles tusaselt “you can go”. Seda lasin ma endale igaks juhuks veel kord öelda, et ikka kindel olla :)
Kokkuvõttes jäi selline mulje, et politseinikel oli reedel vaja veidi raha korjata tänavalt.. Ametlikult on nüüdseks siingi riigis keelatud kohapeal trahvi sisse nõuda. Saunas aga räägiti, et pistise andmine/võtmine on päris tavaline, eriti mustanahaliste politseinike puhul.

Meediamaastik

2005-05-10T18:05:00.000-07:00

Riiklikuid telekanaleid (SABC) on tükki 3, paar erakanalit ja hunnik sporti. Kõik meie jaoks suhteliselt mõttetud, kuigi inglisekeelsed. Kohalikud seebid eriti lääged, vahel ka afrikaani keelsed. Telemaastik on tundub väga tsenseeritud, tavaliselt on muu maailma filmidest kõik F*** sõnad alla neelatud. Spordikanalitelt tuleb kas jalgpall, ragbi, golf, tennisj kriket ja uuesti jalgpall. Vormelivärk ja rattasport kaa suht tähtsal kohal.
Peale ridaelamusse kolimist meie aken maailma avardus – mingi 50 maailmakanalit tuli juurde. Üks kanal on näiteks ainult M. Jacksoni kohtuprotsessi tarbeks, kuid Eurovisioonist jääme me tänavu ilma :( Kuna taevakanaleid vahendab SAT-i kaudu mingi Aafrika kompanii, siis reklaamid on kohalikud. Ja teinekord tulevad peale kõige ootamatul hetkel, näiteks kui Melissa Tank loeb BBCworld-s majandusuudiseid... Aga tavaliselt piirdub meie telekavaatamine saatega “Plain Crash Investigation” Discoveryst vmt. ja mõni terav briti huumorisari a`la Coupling või Top Gear Extra :). No ja muusikat kaa, kuigi mina saan seda autos kohalikku eetrit läbi kammides mitte vähe.
Raadiod on valdavalt ingliskeelsed reklaamiraadiod, ma ei olegi arusaanud milline neist nii öelda public service raadio võiks olla. Tundub et neis afrikaani ja jumal-teab-mis-keelsetes raadiotes on juttu rohkem ja reklaami vähem, ehk need ongi riigiraadiod. Üks tihti esinev raadioreklaam tuletab meelde, et telekamaksu ei jätaks tasumata.. Muusika ikka suhteliselt ameerika ja briti keskne, samas kohaliku neegriräpi vähesuse üle kaa kurta ei saa. Raadiojaamades ja aeroobikasaalides on jätkuvalt nr.1 Jennifer “tagumikuhööritaja” Lopez, hullult pushitakse Avril Lavignet, kes on siin pikal turneel. Kohalikest tähtedest tasub mainida Izinyoka, Malaikan, DJ Kanunu jne...

Kohalikust lennundusest

2005-05-07T16:25:00.000-07:00

Paari päeva jooksul tuli mul ära proovida mitu kohalikku lennuliini ja nüüd väike ülevaade. Peamine lennukompanii on SAA (South African Airways), kuid magusamatel liinidel on veel konkurentideks odavlennufirma KULOLO ja British Airways. Minul tuli SAA vahendusel lennata hommikul vara Kaplinna, sealt hilja õhtul Bloemfonteini ja järgmise päeva õhtul tagasi Joburgi. Mõõdukad hilinemised (15-20 minti) väljalendudel/saabumistel on tavalised, osaliselt vist ka sellest, et lennule registreerimine lõpeb suhteliselt hilja ja suurtes lennujaamades viiakse bussiga lennuki juurde. Kuid ebaharilik oli, et väravanumbrid, mis pardakaardil trükitud, osutuvad kohalike lendude puhul harva õigeteks. Tabloodel oli teistsugune info ja lõpuks tuli mingi tädi ja lihtsalt korra hõikas, et tulge hoopis kolmandasse suvalisse väravasse...
Lennukid on lahedad – 50 kohalised, kas väga kaasaegne Canadair expressJET 200 BER või vana hea turbopropeller De Havilland Dash Series 300. Esimene on väga kiire, võib lennata kõrgelt ja kaugele, kuid vajab pikka (2 km) maandumisrada, kuna tiivad on väikesed. Teine lennuk on ristivastupidine : ) Neile, kes varuväljapääsu juures istuvad, peetakse eraldi loeng teemal kuidas ja millal toda ust avada ja kuidas inimesi välja aidata. Sooja sööki ja juua pakutakse lahkeste.
Tasub mainimist et hooaeg 2003/2004 oli riigi omanduses olev SAA tugevas kahjumis - maksude eelne kahjum 1.44 miljardit USD. Kuid praeguseks on nende finantsseis paranemas. Lohutuseks said nad 2004 küsitluste põhjal parima Aafrika lennukompanii tiitli.

Muuseas, väga levinud on e-pileti süsteem – lennujaamas tuleb vaid esitada pass ja siis prinditakse pardakaart. Pardakaardi tagaküljel on ankeet ainult USA kodanikele kuhu täita isikuandmed, et õnnetuses puhul toimuks nende tuvastamine kiiremini... Minul tuli selle peale kohe meelde järgmine nali:

Lennuk on allakukkumas. Kapten palub stjuardessil lõbustada reisijaid. Stjuardess lähebki ja hõikab: “täna mängime uut ja põnevat mängu – võtke kõik välja oma passid!” Reisijad võtavad.
“Nii, nüüd rebige pildiga leht välja!!!” Veidi kõheldes täidavad reisijad sellegi käsu.
“Nii, nüüd pistke see leht endale p***e – eelmine kord oli nii palju jama laipade identifitseerimisega!”

Rannikulinn Durban

2005-05-03T21:44:00.000-07:00

Veetsime nädalavahetuse Durbani linnas. Selleks tuli läbida nii 5 tundi ehk ligi 600 km tasulisi kiirteid ja olimegi India ookeani ääres – valge mehe paradiisis. Durban: 3 miljonit elanikku, LAV-i tähtsaim sadam ja rannakuurort, 6 miili laia sinise lipu liivaranda ja 270 päikeselist päeva aastas. Piisavalt tuult ja lainet teevad kohast ka igat sorti surfarite meka. Sooja hoovuse tõttu vesi alati vähemalt 20 kraadi. Aasta-aegu on siin 2 – tõus ja mõõn : ).
LAVi elanikud nimetavad end vikerkaare rahvaks – rainbow nation, niivõrd palju on siin erinevatest maailmanurkadest sisseräännanuid. Ja Durbanis oli eriti silmatorkav India ja Araabia päritolu inimiste rohkus.
Tänavu on 2. mai on LAV-s õige töölispüha ja vaba päev (kuna 1. mai oli pühaba). Ja meiegi nautisime seda täiel rinnal. Pool päeva läks nagu niuhti rannaäärses suures hai/delfiini/pingviini ja muude mereelukate ja veepargi sugemetega keskuses. Delfiinide etendus oli vägev ja samuti vaatasime ära ka miimikateatripala, kus üheks osaliseks mingi hülgetaoline erakordselt võimekas isend. Osaliselt vana aurulaeva sisse ehitatud veemaailmas sai tõtt vahtida haide, raide ja kõige muuga.
Seejärel olesklesime rannas, vaatasime laineid ja inimesi ja surfareid ja kajakimehi ja lennukeid. Kajakaid ei olnud, tuvisid esines. Käisin ujumas, vesi oli 21C ja vaatamata maatuulele rullis/murdis arvestatav laineke. Mõnus oli. Omamoodi jurmala... kui anda hinnang rannapromenaadil käiva melu, rahvaste paabli ja äritsemise kohta. Ainult siin on see aasta läbi.

Kikerikii - algab päev..

2005-04-30T22:31:00.000-07:00

Written by M.A

Tööpäeviti tõuseme nii umbes kella seitsme ajal. Siin suveajale ei mindud, siis nüüd oleme kodumaast tunnikese maas ja seetõttu on ärkamine valutu. Kuna me elame oma töökohtadele suhteliselt lähedal selle linna mõistes, siis kontorisse sõit ei võta üle 30 minuti. Halvem on lugu, kui mõnda suurde ummikusse satud. Liiklusmoosi põhjustab vihmast tingitud libe tee, rikkis foor või õnnetus. Kuna tee tööle on juba ka palju kordi läbi sõidetud, siis on välja kujunenud optimaalseim trajektoor selle läbimiseks. Juba tead, millal kuhu äärde hoida ja millal keevitada, et lainesse jõuda. Liiklusmärgi taha pugevatel politseinikel oleks tööpõld lai. Naljalt ei leia autot, kes kiirusepiirangutest enam-vähem kinni peaks. Seda just eriti linnas sees. Kuna kiirteel on lubatud kiirus 120 km/h, siis seda väga massiliselt ei ületata, kuid linnas lubatud 60 saab ikka tihtipeale 20-30 km/h üle sõidetud ja seda ühtlase massina liikudes. Ka need vähesed rohelised lained on välja timmitud nii 80 km/h kanti.

Lapsepõlvest meenuvad jutud, et kui hommikul päike tõusma hakkab, siis ronib kukk aia otsa ja kukub kirema. Silmade ees on pildid multikatest ja lastelavastustest, kus asi täpselt sedasi ka välja nägi. Ei ole ma selle üle siiani suurt pead murdnud, et kas see tõesti on nii või ei ole, kuid viimasel ajal juhtunu paneb mind uskuma, et see tõesti on nii.
Nimelt on meie üleaedsetel siin vist kanad. Igal juhul kukk kireb küll aias. Mõnel segasemal ööl, kui und ei ole väga palju olnud, olen ka päikesetõusu ära näinud. Nii vara kui suvises Eestis päike ei tõuse, kuid oma 6.20 hakkab valgeks minema küll. Ei oleks mina ka sellele faktile osanud suuremat tähelepanu pöörata, kui tõesti kukk ei oleks kirenud. Nii kui päike tõusma hakkas, oli kukk aia otsas ja kires. Iga kolme minuti takka. Kuidagi kodune tunne. Mitte nagu elaks Aafrika kiireimini arenevas miljonilinnas vaid eesti külas. Päris mõnus.

Ühistranspordist...

2005-04-28T18:51:00.000-07:00

Siin linnas peaks väidetavalt olema ka toimiv ühistransport, kuid tegelikult ta eriti ei toimi. Valged sõidavad oma autode ja tsiklitega, mustanahalised kasutavad ka minibus taxy teenuseid. Need on tavaliselt toyota hiace tüüpi bussikesed kuhu topitakse inimesi nii palju kui mahub, nad sõidavad kus iganes ja peatuvad kus iganes ja teevad muid trikke. Mõnel bussikesel on kanepilehe kleebis tagaluugi küljes.. Kuna valgeid inimesi nendes pole näinud siis meie kõnekeeles on nad neegribussid. Samuti veetakse ohtralt inimesi autokastides ja koormaotsas. Jah, mingeid liine tõesti sõidavad korralikud suured bussid, kuid need on alati tühjad... Kuna pidavat kallis olema. Vahepeal olla tahetud minibussindus ära keelata. Koguni keelati pisibusside import, aga ei aidanud see kõik midagi. Siin on käibel termin “taxy violence”. See on siis nende bussikeste juhtide omavaheline võitlus paremate kohtade pärast. Kätkeb endas ohtralt sõimu ja teinekord mõõdukalt laskmist :) , räägitakse.. Pole näinud ega kuulnud.
Avastasime siin ükspäiv, et meie oma transpordivahendid on peale pühapäevast rahet mõõdukalt augulised. Ehk siis tihedalt kaetud pisikeste armsate mõlkidega, eks näi mida AVIS ütleb...

Aafrika rahe

2005-04-25T03:01:00.000-07:00

Nädalavahetusel käisime Sterkfonteini dolomiidikoobastes. Inimesi lasti giidi saatel kuni 60 m maa alla, vaatama stalaktiide, maalust järve. Giid oli muheda huumoriga ja päris arusaadava diktsiooniga seekord. Saime teada, et alles mõne aasta eest leiti neist koobastes peaaegu terviklik mõne miljoni aastakese tagant pärit homo-misiganes skelett. Aga muid pea sama olulisi leide on sealt välja urgitsetud alates 1936.
Pealelõunat sõitsime läbi ühest suuremast loomapargist/reservaadist kus nägime ära ka ninasarviku ja veel mingid tundmatud loomad (wilddogs?), kes päris väljasuremisohus veel ei ole. Minu arvates.

Nädalavahetuse tipphetk saabus pühapäeva õhtul kell kaheksa. Eelmänguks oli pool tundi vaikivat äikest üle poole taeva ja finaaliks golfipalli mõõtu rahe. No see oli ikka rahe. Mürin-kolin-klaasiklirin, autode signad... Paar välku tagus lähedale kaa. Kuni 4 cm-d jääkamakad aina tulid ja põrkasid maast uuesti kõrgele.. Veel mitu tundi hiljem oli murul suuri jäätükke.

Hommikul märkasin, et ühe naabri auto tuuleklaas oli kleeplindiga “tugevdatud”, küllap olid vanad mõrad sees ja ei pidanud matsudele vastu. Ja tänavatel oli veidi silo ehk siis mahapekstud puulehti.

Apartheidist ja ajast peale seda

2005-04-24T05:57:00.000-07:00

Written by M.A.

Ühel esimestest nädalavahetustest võtsime ette külastuse apartheidi muuseumi. Kuna meil oli niikuinii mõte minna Gold Reef City-sse, siis tundus loomlikuna väisada ka muuseumit, mis asus seal kõrval. Nii me sinna paar tundi enne sulgemist ka laekusime. Pean tunnistama, et see jättis mulle päris hea mulje – nii sisuliselt kui ka väliselt. Tõsiselt muuseumi läbi käies kuluks vähemalt 3 tundi, kuid seal olles tundus, et kõigi stendide juures peatudes kuluks aega veelgi rohkem. Sealjuures oli sissejuhatusena kavas väike filmiseanss ajast enne kulla avastamist ja lõpus lühifilm Soweto rahutustest. Nii 20 minutit kumbki.

Muuseumis kogetu jättis päris sügava mulje. Kusagilt lapsepõlvest nagu meenuks pildid rahutustest Lõuna-Aafrikas, kuid ega ma selles nüüd väga kindel ka ei ole. Rahutusi toimub maailmas pidevalt ja mina tõesti enam ei tea mis see oli, mis mu mälusopist teed välja poole otsis.

Harimise mõttes – apartheidi reziim kehtestati aastal 1948. Selle peamiseks eesmärgiks oli valgete ja mustade eraldamine igas mõttes. Isegi tänavad olid eraldatud – ühel tänaval lähenevad raudteejaamale valged ja teisel tänaval kõik teised. Täieliku lõpu sai see reziim alles 1994. aastal. Too aasta toimusid esimesed vabad valimised ja presidendiks valiti kauaaegne poliitvang Nelson Mandela. Muide, vanglas kandis Nelson Mandela numbrit 46664.

Peale 1994 aastat on palju muutnud. Kuigi võib olla mitte nii nagu enamus inimesi seda oleks soovinud. Varem oli igasugune võim ainult valgete käes. Nemad omasid pea kõike, siis nüüd on läbi viidud selline progr(omm)amm nagu “Black Empowerment”. See seisneb sisuliselt selles, et kõikides firmades peab vist pool osalusest (igaljuhul märkimisväärne osa) kuuluma varem ahistatud rahvakillule ehk siis mustanahalistele ja/või värvilistele. Selle tulemusena on väga väike osa mittevalgetest saanud 10 aastaga väga rikkaks. Samas kui ülejäänud on jäänud samale tasemele. Nii et see on “päris hea” programm, kui oled sellele lähedal – oled väljavalitu, mõnes mõttes ehk tankist. Näiteks omad poolt kohalikku Microsofti. Kohati on tunne, et püütakse tagasi teha valgetele seda ülekohut, mis nende kallal toime pandi. Natuke meenutab iidsest Süüriast pärit maailmausku kodanikke, kes nende kallal toime pandud vägivalla peal siiani liugu lasevad.
Siinmail on kahjuks erinevalt Eestist ka teenindaja inimene : ), mis väljendub selles, et enamus teenindusasutusi suletakse kell 19 äripäevil ja veel varem nädalavahetusel. Selle tulenevalt viskas turvamees meid koos teiste hiliste muuseumikülastajatega majast viisakalt välja.

Kesklinn - see tundlik piirkond

2005-04-21T10:43:00.000-07:00

Johannesburg on vist üks väheseid linnu, mille kesklinna peetakse täielikuks getoks, kus valge mees peab hoidma oma piip ja prillid. Tungivalt ei soovitada seal üksi ringi käia, veel enam välismaalase muljet jätta. Nüüd on ka minul seal põgusalt käidud. Tõesti, mitte ühtegi valget inimest ei näinud, tänaval tehakse süüa, parajalt räpakust ja minnalaskmismeeleolu peegeldav õhustik. Aga otseselt huvi keegi meie vastu ei tundnud. Ja päevavalges see üldmulje räpakuse seisukohalt polnud kaa sugugi hullem kui igas teises Euroopa suurlinnas laupäeva või pühapäeva varahommikul :). Tegelikult on olukord viimastel aastatel siin tublisti paranenud kaa. Ja just tänase ajalehe The Star peateema on drastiliselt langenud autoröövimiste arv Joburgis. Selge see, et silmad tuleb igal pool lahti hoida ja enesekindel mulje jätta. Keegi spetsiaalselt seal mingit röövimist pikalt ette ei plaani. Lihtsalt kasutatakse ära olukorda kui on näha, et inimene tunneb end ebakindlalt, varjab midagi, või on tal midagi ripakil. Nii meile räägiti kohalike inimeste poolt. Äärelinnad on valdavalt väga normaalsed, puhtad, palju rohelust. Meie igapäevaelu keerleb valdavalt Sandtoni ümber, mis on kujunenud linnaosaks, kuhu on koondunud peamine ärielu ja kõik muu sellga seotud.

Linnast väljas

2005-04-18T10:40:00.000-07:00

Pinnas on siin selline punakas, vist suure vasesisaldusega. Märjana väga määriv, kuivana peenike tolm. Laupäeval sõitsime linnast välja loomaparki ja siis oli üle pika aja võimalus rataste all tunda kruusateed, seda punast, ja see oli mõnus. Kuna vihma sadas ladinal siis Rhino & Lion park (jõehobud ja lõvid) oli suletud. Põhjuseks asjaolu et teed on muutunud libedaks ja halvaks. Meie väite peale, et me oskame sõita isegi lumel ja jääl, läksid musta mehe silmad tõllaratasteks :) Aga jah sinna territooriumile meid siiski ei lastud. Siis me nautisime veel neid päris häid ja libedaid ja määrivaid kruusateid. Punane Focus kattus punase mudaga, ilus :)
Veidi väiksem ja rohkem turistidele suunatud lõvipark töötas ja seal me tegime esimese silmast silma tutvuse kohalike loomadega ära. Läbi avatud autoakna, vahel ainult paari meetri kaugusel. Sõita sai läbi mitme lõvipesakonna, kaelkirjakute vahel, sebrad jm. sõralised lippasid ringi. Kinnistel aladel olid veel hüääni ja cheetah`d. Ühed turistid olid väikse kalde peal oma masina mutta kinni istutanud ja ootasid pargitöötajate abi. Kuigi see oli vaid kitsede ala, ei julenud nad autost välja tulla. Meie silmis polnud see masin sugugi teab mis kinni. Veidi sirgete ratastega allamäge tagurdamist ja uus katse veidi parema trajektooriga oleks kindlasti õnnestunud. Aga no nende arvates oli kindlasti Unimog tüüpi sõidukit appi vaja. Sinna nad meist jäidki.

Uudiseid naaberriigist

2005-04-16T17:31:00.000-07:00

Ostsime täna ajalehe Saturday Star. Ajaleht kaalus üle kilo ja hind 4 randi. Nagu arvata võis oli hind madal tänu ohtrale reklaampinnale. Lehe vahel oli 2 ekspressi mõõtu kinnisvara lisalehte, napi ühe ekspressi jagu oli siis kokku uudiseid, reisi-, spordi-, ja ärivaheleht. Esilehe peauudis puudutas naaberriigi Svaasimaa kuninga Mswati III tegemisi. Nimelt see nädal andis Joburgi Mersu esindus Svaasi 36 aastasele kunnile pidulikult üle 8 S350 Mercedest, kullatud numbrimärkidega muideks. Tehing läks maksma üle 10 milli Eesti rahas. Ja mingi summa, nii 2 milli, läks veel lennutranspordi peale, sest laevad on ju aeglased... Alles veebruaris oli Mswati talli siginenud ka Maybach 62 tüüpi sõiduk (7 milli). Ja kuna Mswatil on 11 abikaasat ja kolm teismelist pruuti siis aasta alul olid nood enda käsutusse saanud kümmekond BMW-d. Tema eelmise aasta autotehingutest ma ei viitsi kirjutada.

Ega sellest kõigest polekski midagi, aga Svaasimaa rahvas ise elab väga vaeselt, enamus elanikkonnast sõltub suuresti välismaa toiduabist. 40% täiskasvanud elanikest põevad AIDSi/on HIV positiivsed – see näitaja on väidetavalt suurimaid maailmas. Mingisugune põrandaalune opositsioon seal riigis vist on (õigem termin oleks lihtsalt kriitikud). Ja nad on hakanud veidike häält tegema. Aga nende hääl on umbes selline, et ehk kuningas lükkaks lennukiostu plaani veidi edasi... Järgmine nädal on kunnil sünna ja sinna pannakse niikuinii palju raha magama. Nii et kunn teeb mis tahab, oma rahvale ja kriitikutele näitab oma kuninglikku keskmist sõrme. Nii oligi uudistes öeldud.

Ilusad puud

2005-04-14T15:12:00.000-07:00

Siin äärelinnades võib kohata omapäraseid puid. Vanad eestlased nimetasid neid ehk mastimändideks, aga siin on nad tegelikult mobiilimastid.. mördist ja plastikust, väga tõetruud näevad välja. Eesmärk ongi mitte rikkuda äärelinna maastikku. Antennid peidetud võrasse või on tipust otsapidi väljas. On ka palmikujulisi, mõnel kõrgemal ka punane tuluke otsas. Aga üks kord algab aega kui ka Tipi metsa (TTÜ taha) sellised puud siginevad :) Seadmeruum ehk siis konteiner on kaetud mingi kerge kiviseina meenutava profiiliga. Aga mõnel juhul ongi konteiner justkui koopas ehk siis ümber on laotud kivilahmakatest paks müür. Nagu Flinstone`de pesa.. Eeskoda ja puha. Odava tööjõu puudust siin pole..
Valikut ilusatest puudest näeb SIIN.

Terves kehas terve vaim

2005-04-12T19:26:00.000-07:00

Olen hakanud käima end kohalikus spordiklubis liigutamas, Virgin Active Sports Club. Kuupilet 480 randi, käi millal ja kui palju tahad. Aastapiletiga tuleks 2x odavam. Sisaldab röögatu suurt jõusaali igasugu atribuutikaga – kõike on vähemalt 5 ühikut, siis veel 25m 6 rajaga ujula, aeroobika ja spinningusaalid, squashi võimalus. Tipptunnil möllab seal 200-300 inimest korraga. Paras tehas nagu keegi ütles. Nii 80% inimestest on valged ja ülejäänud pigem mustad. Aga bassein on pidevalt pea tühi, ma ei ole näinud seal korraga üle 6 inimese, tavaliselt 2-3 inimest... Sisemaa värk – ujuda ei osata. White man can`t jump, black man can`t swim! Isegi sõudeergomeetreid kohalikud pelgavad. Aga joosta neile meeldib – igasugu masinate peal. Minu rõõmuks on siin rullide peal puki otsas ka kolm ehtsat maanteeratast. Neid kaa eriti keegi ei puudu.
Enamus kestvusalade seadmetest asuvad mitmes rivis ümber basseini. Ja kui ma seal teinekord päris üksi ujun, siis vahel ligi 100 silmapaari jälgib minu etteastet. Üle igasugu ootuste hea on spordiklubi saun. See on kindlalt parem kui keskmine ujula/hotelli saun Skandinaavia maades. Leili saab visata ja puha. Aga see hirmutab kohalikud saunast üpris ruttu välja. Kuigi ma küsin luba ja hoatan ette, enne kui siraka panen. Samas need ülivähesed mustad kes üldse lavale tulevad, taluvad leili paremini kui kohalikud valged. Või on nad harjunud kannatama... Üldiselt tuleb pea iga kord saunas seletada kus on Eesti ja et meil on siiski rohkem kui 3 h valget aega päevas ja et me ei ole Musta mere ääres samuti. Minu loby tulemusena võib varsti Eestisse oodata turistide horde siitmailt.

AIDS kummitab haridusmaastikul

2005-04-11T22:29:00.000-07:00

Kohalikud ajalehed on täna vaatluse alla võtnud haridusprobleemid veidi teistsugusest vaatevinklist. Nimelt sureb iga päev siin riigis keskmiselt 11 õpetajat AIDS-i ja õpetajaid ei jätku varsti enam.. Sellest jutust jäi mulle mulje et õpetajad on siin eriline AIDSi riskirühm. Ma ei saa aru millega ja mil viisil need pedagoogid siin tegelevad, nad peaks ju eriti teadlikud olema, varitsevatest ohtudest.

Gold Reef City

2005-04-09T22:13:00.000-07:00

Täna hommiku võtsime suuna linna lõuna osas asuva Gold Reef City poole. Gold Reef City on pandud püsti kohapeale, kus 1886 avastati Johannesburgi suurimaid kullasooni. Kaevandusel oli maa-all 56 korrust ja kaevandus on 3,500 m sügavune. Nüüd on võimalik külastada 14-ndat kaevandust, umbes 230 m sügavusel, mis avati 1897. Siis ei olnud maa-all elektrit ja valgus tuli küünaldest ja tõrvikutest (elava tule tõttu valitses kaevanduses pidev plahvatuse oht). Temperatuur maa-all oli 30-50 kraadi. Tänapäeval on sinna ehitatud jahutussüsteemid ja sooja maa-all on ca 28 kraadi. Iga 100 meetriga tõuseb temperatuur ca 1 kraadi võrra.

Alla kaevandusse viis lift kiirusel 3 m/s, ning sinna vähem kui kolmele ruutmeetrile pressiti oma 25 inimest. Kuna saksa turistide osakaal oli suur, siis minul lipsas tahtmatult üle huulte vist ainus saksakeelne väljend mida tean – “Arbeit macht frei”.. Aga õnneks vaikselt.

Kaevanuduses näidati, kuidas vanasti kirkaga seinu toksiti ja hiljem suure puuriga müristati. Hoiatati, et kui elekter ära läheb, siis peame jala maapeale tagasi minema ja see võtaks aega üle tunni. Trepid on kitsad ja peab kummargil ronima. Giidiks oli jubeda inglise keelega hiinlanna, kes iga oma lause lõpus kriiskas küsivalt OKEI?

Vanasti vedasid vaguneid maa-all eeslid, kes said aga seda teha vaid 3 kuud, sest siis jäid nad viletsa valguse tõttu pimedaks.

Kui kaevandus avati, siis mõeldi välja isegi spetsiaalne keel kaevuritele- fangalo. Sest kaevurid, kes kokku tulid rääkisid kuni 50 erinevat keelt, selleks et nad teineteisest aru saaksid pidid nad 3 kuud keelt õppima. Keel koosnes 2000 sõnast ja nendest ~500 olid vandesõnad.

Kaevuri töö kohta käis arvestus nii, kuna mehed lugeda ega kirjutada enamasti ei osanud, siis oli igal mehel 10 auguga lauake, iga vaguni täislaadimisel pani mees auku pulga. Üks vagun mahutab 1 tonni kivi ja sellest saab max 4g kulda!

Tuhandeid mehi on kaevandusse oma elu jätnud, suurim õnnetus oli 1910, kui metaaniplahvatuses hukkus 1500 kaevurit.

Ka praegu leidub veel kaevanduses mõningal määral kulda, aga kulla hinna languse tõttu ei tasu kaevandmine enam ennast ära.

Praegu pääseks kaevandusel kuni 19-nda tasandini, edasi kuni 57-nda tasandini on keavandus üleujutatud. Tavaliselt pumbati kaevandusest tunnis välja 2000 l vett.

Saime kullasoont oma silmaga ka kaeda. aga pihta panna sealt midagi ei õnnetusnud, sest kuld polegi seina sees valmis kamakana, vaid seda tuleb kõvasti töödelda enne kui kulla kivimi seest kätte saab.

Gold Reef Citiyst on võimalik ka kulda kaasa saada kui suudad 2 näpu vahel üles tõsta 12,5 kg kullakangi ja katsetada saad vaid korra ja väidetavalt jagavad nad inimestele tasuta kulda iga aasta 31. veebruaril :).

Üles on ehitatud ka paari tänava jagu 19. saj Johannesburgi. Majades on restoranid, poed, väljapanekud, töökojad. Isegi hotell on seal ja väike kirikuke abiellumiseks.

2x päevas on keskväljakul programm, kus lauldakse ja tantsitakse kaevurite tantsusid e. kummikutantse. Ja muid traditsioonilisi Aafrika tantsusid, pilusilmsed turistid panid fotokad hirmsa hooga klõpsuma, kui lavale kargasid paljaste tissidega neegritädid :). Ja Zulu poisid tantsivad vägevaid sõjatantse. Samal pargi territoriumil on ka lõbustuspark ameerika mägede, vaateratta, metsiku jõe ja muude jubedate atraktsioonidega. Väikse rongisõidu tegime meiegi.

Seejärel suundusime seal samas lähedal asuvasse apartheidi muuseumisse, kus läks 2 tundi nagu niuhti ja saime palju targemaks LAV-i ajaloo ja rassiprobleemide vallas.

Pimedusega koos ehk kella 6 paiku jõudsime koju. Avastasime et meil on saanud otsa kõige tähtsam paber - WC paber, millegipärast ei olnud majapidajanna, kes meil igapäevaselt nõusid pesemas ja koristamas käib, seda meile toonud. Sõitsime seda tähtsat paberit soetama, aga KÕIK poed on kella 5-st alatetes kinni.. Bensukapoodi otsides sattusime ka veidi getolikule tänavale, kus nurga peal tegid neegrid lõket...SHELL Select-st saime lõpuks mida vaja. Muuseas 4-pack maksis 23 randi - paberipuiduga on siin vist kitsas.

Police! Police!

2005-04-07T20:11:00.000-07:00

Politseid on siin näha mitut eri liiki. Oranzide masinatega on Metro Police. Neid võib näha võsas kiirust mõõtmas (suht harva siiski) või lihtsalt kahtlaselt liikuvaid või logusid masinaid kontrollimas. Punaste autodega on Crime Prevention Police. Neid mehi oleme märganud tänava ääres libu tüüpi tütarlastega chattimas. No siis on veel Crime Stop Police (valged sinise triibuga masinad). Ja õhus on kopterid.

Metro FM

2005-04-05T19:08:00.000-07:00

Täna juhtusin kuulama raadiost jutusaadet kus teemaks LAV-i noorte identiteedi puudumine. Et väidetavalt siinsed kuni 16. aastased noored ei tea kes nad on ja kust nad tulevad.. Oleks vaja tõsta teadlikkust, kuid milliste vahenditega? Muret tunti just selle kontingendi pärast, kes koolis ei käi või pole võimalust käia.. Lahenduseks pakuti et kuna paljud noored käivad siiski pühapäevakoolis, siis mis kuradi pärast neile seal nii põhjalikult on vaja õpetada Iisraeli ajalugu! Parem siis juba oma kodumaast!

Mis toimub teedel?

2005-04-03T08:35:00.000-07:00

Linnaliiklus on põnev. Mitte ainult sellepärast et meie jaoks tagurpidi. Sellega harjub 3 päevaga nii ära et teistpidi oska enam tahtagi. Mind paneb imestama kui palju on STOP ristmikke. Kusjuures sama märk on igalt poolt tulijale. Juhul kui on tulijaid mitmelt poolt korraga, siis ristmikule sõidab esimesena välja see kes enne teisi stoppjoone taga peatus. First in first out (fifo). Tundub lihtne ja loogiline, kuid kui masinaid tuleb mitmest harust on korraga on vaja väga hoolikalt jälgida kes täpselt mis järjekorras joonele jõuab. Kõik oleks korras kui kõik sõidaks otse. Vaatad enam-vähem, et kes enne sind oli ja siis annad külmalt minna.. Aga siis tulevad mängu vasak ja parempöörete tegijad. Mõned kaasmaalased on väitnud et järjekorra puhul on ikkagi mingid koefitsendid kah mängus - auto suuruse ja nahavärvi järgi :-P Aga mina pole täheldanud. Selgitusteks ka viibatakse ja tänutäheks tõstetakse käppa.
Juhul kui foor katki tuleb fifo meetod mängu ja asi toimib – Euroopas oleks see mõeldamatu. Vahel on suurematel ristmikel olnud tipptunnil reguleerija või kaks, kusjuures need vennad töötavad palju paremini kui igasugune foor. Ja nende käed teevad palju enam suhtlusliigutusi (väga arusaadavaid!) kui meie liiklusõpikutes.. Ja muidugi iga ristmiku juures kakerdavad autode vahel ajalehtede, puuviljade ja kõikvõimaliku muu träni müüjad, samuti aknapesijad, flaierite jagajad, kerjused ja plakatitega tööotsijad.
Juhul kui liiklust on vähe siis STOP märgi väärtus devalveerub – teda vaadeldakse kui anna teed märki ja üldiselt sõidetakse peatumata üle.Kiiruseks on linnas ettenähtud 60, paljudel äärelinnateedel 80, asulaväliselt 100 ja kiirteedel 120. Aga üldiselt uhab igaüks nii nagu arvab ohutu olevat. Juhul kui kuskil teetööd vmt, siis vehivad teeääres hoiatavalt punaste lippudega poisid – nagu vormelivõistlusel!

Eestist Johannesburgi

2005-03-30T21:50:00.000-08:00

Johannesburgi saab Eestist mugavalt Lufthansa abiga. Ja meie reisupäeval väljusid mõlemad lennud õigeaegselt. Tallinnas lendudele registreerudes pani check-in tädi meid kahte eesti poissi pikale õisele lennule lähestikku istuma nii, et meie vahele jäi vaba koht - lootuses et lennuk väga täis ei tule, jääkski see koht vabaks ja me saaks laiutada. Frankfurdis pika lennu väravas nägin ekraanilt et meie lennukile oodatakse 342 inimest ehk siis pea täismaja. Istume oma kohtadele ja ootame hirmuga et iga hetk tuleb jäme neegritädi ja prantsatab meie vahele.. Aga ei tulnud, tegelikult ei olnud lennukis mitte ühtegi mustanahalist. Nood vist eelistasid paar tundi varem teele asunud Sauth African Airwaysi sama liini lennukit. Ime oli sündinud - turistiklassis vist ainus vaba koht jäigi meie vahele. Nojah, seal Venemaa ragbimeeskonna keskel oli vist kah kohake.
Kui olime äsja lennukõrguse saavutanud, peatus üks stjuardess meie juures ja vaatas seda vaba kohta meie vahel, küsis kas me reisime koos, ja läks mõtlikult edasi. Me ei osanud sellest midagi arvata. 15 mindi pärast tuli stjuuard ja ütles et poisid teie vahel on vaba koht - üks kena young lady tuleb siia istuma. Mis meil üle jääb, korjasime oma läbu sealt keskelt koomale ja ootame. Tulebki, Lucy-Jane Inglismaalt. Briti preili kohta tõesti kena väljanägemisega. Vabandab et tema vanas kohas kööginurga lähedal haises midagi hirmsasti ja et ta sooviks siin meie vahel öö mööda saata :) Aga palun. Lucy on varem korduvalt LAV-s käinud, lausa töötanud aastakese Kalahari kõrbe rahvuspargis ja nüüd sõidab nädalakeseks Kaplinna sõpradele külla.
Tunnike enne maandumist saab ka hommikusöögi ja seejärel on juba põhjust aknast välja kiigata. Enamus põllud on ringi kujulised. Vahel on veerand või kolmandik põldu eri vili. Miks ringikujulised, ei tea. Maandume, +23C. Kohvrid alles. Immigratsiooniametniku ja tolliväravate vahelt pääseme ludinal. Saabumise esmaspäev on II ülestõusmispüha ja LAV-s vaba päev nagu mujalgi normaalsetes riikides :) Meil on must mees vastas nagu oli lubatud ja sõidutab hotelli, kus tavaliselt meie kompanii inimesed esialgu peatuvad. Siin põrkume esimest korda Aafrika faktoriga - selgub et kohalikul projektiassistendil oli ununenud meile broneering teha.. Õnneks vabu tube siiski oli. Oleme kohal. Hello Africa!